inimesed...

ma ei oska täna midagi mõelda. Enne mõtlesin ma head. Nüüd enam mitte.
Ma olin üks reede rõõmus. Minust kirjutati imearmas luuletus, mis tõi mulle pisarad silma. Täna toob mulle pisarad silma kurbus. See kuidas minuga käitutakse. Mul oli paradiisisaar. Enam seda ei ole. Saar on, mind saarel ei ole. ..
Ma püüdsin anda endast kõik sellel saarel. Esmaspäevast-Pühapäevani ja jälle esmaspäevast...
See polnud piisav. Ma oleksin pidanud vist olema mitu inimest korraga- tugev mees, kokk, transporditööline, koristaja, klienditeenindaja...jne. Ma olin seda kõike. Aga ikkagi sai vähe. Oleks pidanud olema KEEGI, kes ma kunagi olema ei saa ja ei tahagi saada.
Nüüd pean ma võitlema millegi eest, mis on minu. Päris minu enda.