minu armsad muigamised

Mõnikord kui ma üksi kuskil liigun ja inimesi vaatan siis ma muigan. Mhmh! Mulle meeldib inimesi vaadata. Nendest mõelda. Isegi siis kui ma neid ei tunne, ikkagi mõtlen.
Ükspäev sõitsin ma trolliga. Seisin. Minu lähedal istusid kaks noort-poiss ja tüdruk. Oma mõttes panin nad umbes 7.klassi. Sest jutt matemaatika tasemetööst andis mulle sellise vihje. Lülitasin isegi oma IPod`i välja, et "ebaviisakalt" nende juttu pealt kuulata. Sry! Meenutades, milline see tüdruk välja nägi meenub mulle vaid see, et peale oli tal pandud umbes nii palju meiki, nagu oleks ta kõikide noorte lemmikstaar ja läheb kohe-kohe MTV suurele lavale auhinda kätte saama. See oli päris tohutu, mis tal näos oli. Selle tegemiseks kulus kindlasti tunde. JA siis ma muigasingi. "ma olen nagu vanainimene!...is it BAD?" ja mõtlesin, et miks ka mitte. Ega ma ju kõvasti ei mõtle. ja jätkasin kenasti. Siis mõtlesin oma väikese õe peale, kes järgmisel sügisel 7.klassi läheb. EIIIII!!! ruttu neist mõtteist välja! Miks tänapäeva noored tahavad nii kiiresti vanaks saada? Suureks/täiskasvanuks? Ma tahaks küll koolis käia. Vihikutele pabereid ümber panna. Pinginaabriga vahetada päevikuid, et teineteise nädalat täita ja midagi ilusat nädalalõppu kirjutada. KAs selliseid asju veel tehakse praegu?
Mõtlesin ja muigasin...mõnus oli.