Bussi Triinu

Ma olen alati mõelnud, et bussiga on paganama igav sõita. Eriti veel kui sa pead seda üksi tegema. Üksi selles mõttes, et sul pole sõpra kõrval. Sinu ees istub tüsedam onu, kes on oma tooli seljatoe alla lasnud ja sa ei mahu oma sülearvutiga istuma. Siis järgmisel hetkel avastad sa, et hea plaan sõidu ajal arvutis filmi vaadata on luhta läinud kuna oled koju unustanud....-kõrvaklapid. Või avastad, et laptopi musta akumärgi asemel on rõõmus punane. Häire! Aidake mind!
Tegelikult saab teistmoodi ka. Küllaga ei tahaks ma siiski arvutit mängust välja jätta. (Siinkohal mainin ära, et viimasel bussisõidul elasin naabripoisi filmivaatamisele salaja kaasa. Klapid küll tema peas kuid tekst ja pilt oli ka mulle kenasti jagatud).
Täna oli mul vahva. Hommikul vara sõitsin bussiga tööasjus Tartusse. Tagasitulek 19:55 hetk. Lahkun kliendi juurest. “Nii, 20:00 bussile ma enam ei jõua!” Mobiili aku on mulle selja keeranud. Järgmine buss: 20:30. Laenan R-Kioski toreda müüija käest mobiili, et helistada elukaaslasele ja teatada oma saabumisaeg. “Jõuan 23:05, Tsau!” Kõik. Istun peatuses. Kell on 20:33. “kus buss on?! Hmm? Kus buss on?”. Lähen sõiduplaani järele pisut juba vihase näoga. “ Kus kr** on mu 20:30 buss?” ...Vaatan plaani...: 20:30 Tartu -Tallinn väljumine R ja L. Jee...seda bussi ei peagi olema. Ei läinud ma närvi. Vaatasin uue aja. 21:00 (Iga päev). Valin siis selle. Enne seda kui ostan pileti palun luba kasutada bussijaama elektripistikut, et oma akut laadida ja uuesti teatada oma saabumisaeg. Oleksin taas palunud vahvat tädi R-Kioskist kuid ta oli ametis sentide lugemisega ja ma ei söandanud teda tülitada.
Buss tuli õigel ajal. Mul oli hea meel. Ma olin rõõmus. Mu buss saabus õigel ajal peatusesse. Bussijuht oli super. Ta tervitas meid sellisel moel nagu olen näinud “ameerika filmidest” kui kamp regge-inimesi on saabunud Ibizale ja bussijuht käivitab loo 50 Centi tunnusmuusika saatel ja laulab “ I take you to the ganja shop!” Meie bussirahva näod olid kõigil rõõmsad. Kõik olid rahul. Bussijuht viskas nalja kõigiga, kes olid bussis. Üks nali on märkimist väärt. Üks proua küsis, kas Lennujaamas ka saaks peatust. Mispeale vastas talle bussijuht mitteimestunu näoga “ Muidugi saab proua! Ma lähen ju seal ise ka maha!”

Inimesed istuvad bussis mugavalt. Mul on kaasas üks film, aga ma ei pane seda käima. Sest ma ei taha. Mul on mõnus olla niisama. iTunes mängib mulle Vaiko Epliku lugu “Sylverster otsustab surra”. Ja järgmine on lugu sellest kuidas .... ei suudaks neid vist kunagi erutada!... Lahedad poisid seal bändis neil! Mu isa ütleb, et nad on tegijad. Vaiko on põhitegija! Et Vaiko oleks pidanud noor olema siis kui temagi oli. Mu isa oleks ka nende bändi vast läinud siis. Mida tegema? Ma ei teagi....Võibolla basskitarri, sest mu kallis issi meenutab oma olekult ja välimuselt Tarmo Leinatamme ja peakitarriga hüppamas ma teda eriti ette ei kujutaks. Ta nagu Tarmo ikka. Vaikselt tinistaks midagi...bassi siis minu kujutlusvõime järgi.


Tallinnasse on veel 1h sõita!

"Nii hea on mõelda, et sa tuled! On mõelda hea, et oled teel..."
(Vaiko Eplik ja Eliit)
* Minu uus hea avastus!