Pisike saar on päris tore. Peaaegu nagu minu oma saar.
See nädalavahetus olen ma siin majas viimast korda. Siis on kõik. Ma ei teagi tegelikult päris kindlalt veel mida ma tunnen. Imelik on! Vist ei ole veel päris kohale jõudnud, mis tegelikult toimub. Ma tunnen suurt kurbust ja selg on hea. Minu ümber on aastaga tekkinud nii palju imearmsaid inimesi, kes on kalliks saanud. Kes üht, kes teistmoodi. Armsad on kõik.
See saar tegi nad armsaks. Aegna! Kvaliteet[AEG]na.
Korjan siin vaikselt oma asju kokku. Minu asjad, mis ma kõik siia toonud olen.
Mõtlesin täna, mis ma siin saarel teinud olen. Ma olen lilli ja kurke istutanud. Ma olen riisunud kevadel ja sügisel. Ma olen lõpmatu palju pannud ümber uusi voodilinu meie imepehmete patjade ja tekkide ümber. Ma olen pesnud kilomeetreid põrandaid. Ma olen toitlustanud inimesi. Ma olen hoidnud lapsi. Ma olen pidutsenud.
.....
See jutt jääb praegu pooleli...

Poiss&Tüdruk

Meil on täna jälle 1 tore päev!
Armastan sind Poiss!
(1 kuu veel siis võime esimese suure küünla tordil põlema panna)

It'saBeautifulDay

Mõni päev läheb nii mõnusalt mööda. Päike on juba paar päeva kurja teinud. Nii palav on. Kontoris kuulen kuidas keegi koguaeg kuskil räägib kui palav see päev ikka on. No, muidugi on! Naljakas, eks. Tahame koguaeg, et oleks kuum suvi ja ere päike. Mõni nädal tagasi rääkis uudistes kuidas mujal on nii kohutav palavus. Horvaatias on 40 kraadi kuuma. Meie inimesed soovisid sellist päikest ka meile siia. Mis assssja?
Nüüd kui meil on 26 kraadi on juba nii palav...Inimesed on ikka ühed päris imelikud!

Päev läks mööda päris mõnusate mõtetega. Kuigi pidin tänu ühele jubedale unenäole läbi tegema ka ühe rituaali, et seda halba mõju natukene eemale peletada. Selleks pidin ostma 2 kirssi ja need koos kividega ära sööma. Jah! Kividega. Sain siis kaupluses kenasti lahtiste marjade leti ette end sättida, kus seisis üpris mitteväljakukkunud meigiga vanadaam. Palusin peotäie kirsse. Haaras ta siis kenasti oma labida ja kukkus mulle kotti käärima läinud marju panema. Ei, ei...ma pean värskeid sööma. Värskeid! Mitte valge kattega kaetud marju. Lõpuks sain mõned ilusamad marjad. 2 neist pistsin kenasti suhu ja loodan, et nüüd läheb kõik hästi!
Naljakas, et vahest ma usun selliseid asju.

Õhtul olin kodus õnnelik. Sain üle väga-väga pika aja suhelda ühe vana sõbraga, kellega polnud julgust mingi aeg ühendust võtta. Küll mina ise tean miks see nii oli. Nüüd teab ka tema. Aga nüüd on ka kõik jälle mõnus! Ta on nii soe inimene. Nii siiras ja jääb alati üheks väga heaks inimeseks. Temaga rääkida on hea...

kuidagi on sees imelik...

on ju nii, et kui oled armunud ja kõik on vahva siis sees kõditab. Ma tean, et minul on. Iga kord kui ma oma kalli peale mõtlen siis hakkab kõhus hea.
Aga mis on siis kui südames ja kõhus on kurbus, ängistus ja pinged? Siis pole neid liblikaid seal. Mul on tunne, et siis on nahkhiired, kes kõhus mu küljes ripuvad ja kui nad sinna kinnituvad siis on valus ja raske olla. Praegu on nad mul seal. Neid on palju. Ja liblikaid nad seal eriti lendama ei lasegi.
Inimesi on nii erinevaid. Nad näevad asju teisiti.
Ma ei taha siia praegu midagi rohkem kirjutadagi, sest võibolla teeb see asja veel hullemaks.
Ma tahan iga päev nutta...raske on.
Sest tegelikult olen ma tubli ja vahva tüdruk!
Triinu olen...