on ju nii, et kui oled armunud ja kõik on vahva siis sees kõditab. Ma tean, et minul on. Iga kord kui ma oma kalli peale mõtlen siis hakkab kõhus hea.
Aga mis on siis kui südames ja kõhus on kurbus, ängistus ja pinged? Siis pole neid liblikaid seal. Mul on tunne, et siis on nahkhiired, kes kõhus mu küljes ripuvad ja kui nad sinna kinnituvad siis on valus ja raske olla. Praegu on nad mul seal. Neid on palju. Ja liblikaid nad seal eriti lendama ei lasegi.
Inimesi on nii erinevaid. Nad näevad asju teisiti.
Ma ei taha siia praegu midagi rohkem kirjutadagi, sest võibolla teeb see asja veel hullemaks.
Ma tahan iga päev nutta...raske on.
Sest tegelikult olen ma tubli ja vahva tüdruk!
Triinu olen...
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar