Huvitav kuidas neil läheb? Mul tuli praegu meelde kuidas ta väiksena mulle linnahalli lavale lilli tõi kui ma olin oma toreda laulu kisendades (sellepärast, et saalis oli nii palju inimesi ja ma arvasin, et nad ei kuule mind muidu) ära esitanud. Nenn jooksis nagu väike vanainimene hõredad blondid juuksed ruuduliste traksipükste taustal lehvimas. Aga sammud olid tore pikad! :)
Ta on juba suur mees. Pruudiga! Ilusaga. Nad on head!
Ma tahtsin juba ammu kirjutada ühes toredast päevast, mis mul oli.
21.juuni. Minu esimene vaba päev üle pika aja. Üle väga pika aja. Kalli vennal oli lõpetamine.
Sõitsime Rakverre. Lõpetamine oli vahva, kahju ainult, et mõned inimesed ei oska olla vaikust lausa nõudvatel hetkedel tasa. Aga meie ei saanud ka sinna midagi parata!
Kõige mõnusam oli õhtu kui me läksime perega Vargamäele. Tammsaare "Tõde ja Õigus" I ja V osa kokkumängu vaatama. See oli super! Ma ei ole veel näinud nii head näidendit. Tammsaare on kõige parem klassik. Kõige õigem! Ma arvan, et tema mõtted jäävad alati meid mõjutama. Ma tahaksin temaga rääkida. Unes! Ja , et see unenägu jääks mulle alati meelde.
Vabaõhulavastus Vargamäel oli nii huvitavalt ülesse seatud, et kohati oli mul isegi suu lahti. Kus ma olen olnud? miks ma seda varem pole näinud? Ausalt, ma pean hakkama rohkem teatris käima. Koos hakkame! Veendusin, et Eestis on ikka juba palju häid näitlejaid. Ja kui palju andekaid noori näitlejaid tuleb veel juurde. Ka minu kadunud vanaema soovis, et minust saaks näitleja. Äkki kunagi isegi? ...ei tea.
Praegu meenutan Pearu ja Andrese naljakaid sõnavahetusi Mäe ja Oru külavahel. See ümbruskond oli täpselt selline nagu ma raamatut lugedes olin ette kujutanud. Üks talu mäe otsas ja teine all orus...
Ja mina olin nagu lihtsalt keegi, kes nende elu kuskilt redeli kõige kõrgemalt pulgalt jälgis. Käes oli mul teetass piparmündiga. Ja ümber oli soe sall...
