esmaspäev, 12. märts 2007

Kuidas mina ja tema kodus hakkama saame



Ta on niiii MINU! Minu poiss...

Tegelikult hakkasin ma täna otsima ühe ammuse tuttava bloggi mida ma kunagi mõnuga ja tema loaga lugesin.
Toredaid asju kirjutas ta. Ja siis...kui ma seda otsisin meenus mulle, et enda blogisse olen ainult 1 sissekande teinud. Ai, pätt ma olen ikka!
Mõtlesin siis, et, mis võiks olla mu teine sissekirjutus.....
******************

Käisime firmaga Rootsis (Åre's) mõnusal suusareisil . No võiks öelda, et kõik oli viimasepeal.
Mina olin minnes toredasti M/S Romantikal öövalves, et laev ikka põhja ei vajuks ja me kenasti Rootsi jõuaksime. See on minu foobia. Jah...MINU foobia! Paraku. Ei julge mina magama jääda...

Ares oli suurepärane ilm. Fantastiline lausa võiks öelda! Päike paistis ja lund oli rohkem kui küll.
Enamus meist tegi nii suurel mäel esimest korda katseid alla saada. Ja loomulikult tuli see hästi välja. Mina olen varem ikka sõitnud kuid ei hakka oma oskusi kiitma. Alati võiks paremini osata, eks!
Miks öeldakse, et teisel päeval lähevad inimesed julgeks?
Mina vist läksin ka. Kuigi ei teinud midagi valesti.
Kukkusin jäise lume peale. Hoog läks suureks ja ei saanud enam pidama. Silmad tegin lahti siis kui töökaaslased olid juba minu kõrval. Ei teagi, mis vahepeal juhtus. Lõin pea ka kõvasti ära. Otsaette tekkis Korbatsohvi meenutav arm. Jah, sealt sain ka kohe hüüdnime "Korba".
Aga ega see kukkumine mind mäelt eemale ei peletanud. Vastupidi. Küll ma terveks saan. Mis see sinikas kannikal ja arm otsaees ikka ühele kuumaverelisele tütarlapsele teha saab.

Reis sai läbi, aga pisuke valu kukkumise tagajärjest ei tahtnud kuidagi järele anda. Seadsin sammud arsti juurde. Tegin röntgeni ja sain teada, et mul on väga tugev selja ristluude põrutus. Oihh!
Enne ei mõtle vist inimesed tõesti kui julmad võivad olla tagajärjed kui nende endiga pole midagi juhtunud.

Arst ütles mulle, et pean nädalavahetusel kodus lamama.
Ütlesin seda ka oma kallile kaasale. Tema võttis seda isegi tõsisemalt kui ma ise. Hoolitses ta koguaeg selle eest, et ma ikka pikali oleks.
Tekkis selline mõnus tunne. Keegi nii väga hoolib minust. Nii, hea, et keegi selline olemas on. Kindlasti käituksin ma ise samamoodi kui temaga peaks selline asi juhtuma. Hoiame teineteist ja koos on hea. Vahva oli vaadata kuidas kodus võttis perenaise ameti üle meespool. Mina olin voodis pikali ja mees triikis sealsamas minu kõrval kardinaid. // Jah, praegu tahaksin panna siia smile kuid ma põhimõtteliselt ei taha neid kasutada oma bloggides//
Tahan hoida seda, mis mul on...MINU KALLIS! Aitäh!

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

kas sa leidsid oma otsitud blogi üles siis?