Täna ma mõtlesin ja meenutasin oma eelmist suve. Hakkasin igatsema ühe pisikese paiga järele- Aegna saar.
Järgisel nädalavahetusel plaanin sinna taas korra minna. Möödunud on juba 3 kuud kui ma seal käinud ei ole. Seal on üks tore mees, kes meie varal seal toredasti silma peal hoiab. Andrei-ta on väga tore! Suvel ta ikka karjus mu peale. Aga see teebki temast Andrei. Meie Aegna Andrei. Reedel pean talle süüa saatma. Mees saarel tahab ju ometi ka süüa.
Mõnus on meenutada ka seda, et sealt saarelt leidsin ühe poisi- OMA POISI!
Ja ka sõbranna leidis endale ühe toreda merekaru, kellega koos nüüd siiani vahva mürada!
Ei, see saar on imeline.
Kõik, kes on seal käinud on alati tagasi tulnud. Suvel korraldasime seal paljude ettevõtete suvepäevi. Mina tegin inimestele matkasid saarel ja hoolitsesin selle eest, et neil oleks kõht täis ja pehme padi õhtul pea alla võtta.
Praegu ma igatsen seda tagasi, sest kuidagi liiga palju olen nagu sellest eemal olnud. Saarele tahan...
See rand seal on lihtsalt fantastiline. Meri...õhtuti käisin ühe suure kivi otsas vahest istumas ja päikeseloojangut vaatamas. Kunagi ütles üks mees ühes filmis, et kui piisavalt tasa kuulatada kui päike meretaha vajub siis pidi päikese kõrvetuse sisinat kuulma. Ütlen ausalt, et proovisin seda tihti teha...kuid ma ei olnud vist piisavalt tasaskesi, et kuulda...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar