Juhtus...

Kui palju on neid inimesi, kes mõtlevad pidevalt oma tervisele. Inimesed, kes on kursis oma tervise hetkeseisuga.
Mina ei mõelnud kaua üldse oma tervisele. Olin terve nagu purikas ja arvasin, et kõik toimib ..(nagu mu isa armastab öelda) "nagu kellavärk".
Aprillis` 08 aga sattusin ma haiglasse. Minu kõhus olid üleliigsed kivid, mille olemasolust ei teadnud mina mitte midagi. Ja need tegid mulle põrguvalu. Sellist valu ei olnud ma vist oma elus kunagi tundnud. Sapikivid!
Olin need vist oma vanaemalt päranduseks saanud. Ja selgus, et need on ka minu emal.
Aprill, Mai, Juuni...Juuli keskpaik! Rahulik! Kuni 18.07.. taas hakkasid kivid minu kõhus möllama ja panid pisarad silmast voolama. Olles Viljandi kiirabis oli mul elus esimest korda selline tunne, et nüüd panen pildi lõplikult tasku. Aga suutsin endaga hoida oma unistusi ja mõtlesin neile läbi meeletute valude.
August...kiirabikülastused hakkasid juba sagedaseks muutuma. Kuni ühel päeval tuli mul öelda nagu abielutseremoonia ajal selge sõnaga "Jah, ma olen nõus!"
Operatsioonilaud. Kell on 21.00 mul on seljas sinine krõpsudega kleit ja operatsioonilaud on kitsas. " Ega ma siit ometi maha kuku?"
Kell 21:05 astus minu juurde maskis õde " Mina olen sinu narkoosiarst".
Ilusad mõtted, ilusad mõtted Triinu...kõik saab korda.
2 minuti jooksul jõudsin ma mõelda nii palju ilusaid asju ja nii paljudele toredatele inimestele, kes on minu elus olnud.
Esimene oli mu kadunud vanaema. Ma olin 7.a kui ta suri ja ometi õppisin ma temalt nii palju, olles ise nii noor. Vanaema lausetest oli mul seal laual lebades meeles üks lause " Kui sa suureks saad ja sul on mees siis ära sa kunagi tema peale karju!" (Ma ei ole kunagi kellegi peale karjunud!)
Minu Mats...mu kallis. Kelle pärast ma juba pean ärkama ja talle naeratama. Armastus!
Vanaisa. Mu lokkidega vanaisa. Mu maasikavanaisa.
Mu tulevane laps. Taas mõtlesin ma oma unistusele. Oma nii reaalsele unistusele. Oma 3.a lokkidega pisi tütrele, kes aias ringi jookseb. Kuidas saab olla üks unistus nii reaalne? Sest see on minu unistus! :)
Isa...nii kaugel, aga samas nii lähedal.
Tiina...sõbranna, kes leidis lõpuks mida ta otsis. Hea inimese enda põue.
Ja Gert...millegipärast on ta aeg ajalt minu mõtetes. Võibolla sellepärast, et ma ei suuda siiani aru saada kuidas tema kunagi minuni jõudis. Müstika. Ja kui palju ta mulle õpetas. Kui palju me rääkisime alati.

.....ja järsku hakkas kellaseier liikuma välkkiirusel ja peale tuli magus uni!
Ärgates tundsin oma kõhul midagi võõrast. Kive pole enam :)

Nüüd olen tähelepanelikum. Tervislikum. Säravam. Õnnelikum.