Ma ei ole üldse pahane selle lume peale. Ma olen natukene kade. Olen kade nende inimeste peale, kes ei pea nägema nii suurt vaeva hommikul oma auto väljakaevamisega. Või tegelikult? kas ma olen üldse kade... No nüüd ei oska ise ka vastata. Tegelikult on ju päris vahva oma autole hommikul tere öelda kui olen ta suure lumekuhja alt taas leidnud ja vaikselt surisema (sooja) pannud. Ja siis pühin teda.
Olen praegu kodus. Kell on 22:04 ja mu auto on pargitud kodust eemale, sest maja ees olid kõik kohad lund täis ja naabrimehed olid oma autodega lumes kinni. Ka meie munaga jäime korraks lõksu, aga saime aru, et pole mõtet pressida...
Ja nüüd ma mõtlen, et ta on seal eemal üksi. Teiste võõraste autodega. Jeerum, ma mõtlen esimest korda nii. Hommikul kõnnin kohe kiiruga tema juurde. Võibolla ostan talle tavapärasest pisut kallimat kütust tänutäheks vapruse eest! :) Eks näis! Minu Muna ikkagi ju!
Ootan tegelikult homset päeva. Lähen järjekordsele Peep Vainu koolitusele. Ausalt öeldes ei jõua ma ära oodata, et jälle tema positiivsust täis nägu näeksin. Ootan huviga , mis juhtub seekord? Mida uut ma õpin? Mida uut avastan endast?
Mul on hea tunne!
See lumi ei aja minu tuju pahaks! Noup!
(igatsen..)
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar