Sõbrannaga on hea...

Eile käisin külas oma kallil sõbrannal Marial. Me polnud mõni aeg kohtunud. Aga mul on hea meel, et seda jälle tegime. Enne minekut tema juurde meenutasin ma reklaami mida olen TV3 peal tähele pannud. Reklaam, kus tuntud Hannes Võrno räägib situatsioonist kuidas nädalalõpul plaanid vanematele külla minna ja siis lihtsalt et viitsi sõita pikka maad ja teatad, et ei saa kahjuks tulla. ISe teades, et maal on kõik ootusärevuses sinu tulekust ja valmistatud on lauale parimad road. Sa lihtsalt ei viitsi tegelikult minna. Ja siis ma mõtlesin selle peale, et kas mul on praegu selline tunne peal, et ma helistaksin Mariale, et ma ei saa kahjuks tulla, kuna mu ema on väikese vennaga mul külas. Mõtlesin...EI! Seda tunnet, et talle helistada ja ta pettuma panna mul ei olnud. Ma olin enda üle päris uhke. Muidugi sõidan ma Mariale külla. Ja ma viin talle tuple. Nii läkski....
Mõnus oli istuda Mariaga tema suure elutoa diivanil, mis oli nii pehme, et tuli tahtmine sinna lausa pikali visata. /Aga siiski külas, eksju! :) / Erinevalt teistest elamistest ei olnud nende elutoas telekat. Miks peab alati olema telekas? Palju lahedam on lihtsalt sõbraga istuda, juua imehead taimeteed ja sinna juurde närida pisikesi beebiporgandeid. :) Meile meeldisid need! Ja tulbid olid ka laua peal. Saime nii paljudest asjadest rääkida. Unistasime koos. Suvest ja päikesest. Ja suvistest plaanidest. Need saavad teoks. Eks, Maria?
Sa oled mulle hea...meil on headuse sõbrannadus! ;) Kallis oled.

Täna on ka vahva päev. Päike tuli isegi korraks välja. Kallis on kaugemal, aga igatsus on meiega. Ja see on hea tunne! Armastuse tunne! Meie tunne! Meie oma!
Reedel saab koos olla ja saab üllatada...ootan sind koju!