Ma olen täna kriipsujuku nägu

Ma ei ole tegelikult liiklushuligaan. Ma sõidan alati lubatud kiirusega, ma lasen alati jalakäijad üle tee, ma ei süsti ja ma ei tee tagasipööret seal, kus seda ei tohi teha.
Täna sõitsin ma kogematta rohelise vilkuva tulega linnas (noh juba oli kollane tegelikult) ja ühtäkki nägin kohe ka seda kuidas politseiauto mulle järele keeras.
Apppppiiiiiiiiiii....ma ei ole pätt!
Ja hops, vilkurid vilkuma ja ma pidin teeserva seisma jääma. Mõttes koguaeg " Miks, miks, miks...ma olen ju alati korralik!"
Ja tädi astus mulle ligi.. Ja meie dialoog algas."Põhja Politseiprefektuur ...Mis tuli oli fooris kui te ristmikut ületasite?" "Roheline vilkus ja kollane oli...!" (vastasin mina väriseval häälel)..."Jah, aga, mis tulega võib foori ületada?"..."Rohelisega!"
See oli nagu meenutus esimesest klassist kui me kõik koos valgusfoori õppisime.
Õnneks pääses minu rikkumine vaid pisikese noomitusega. Tänan politseinikut selle eest.

Aga see kuidas ma ise end nüüd selle eest pragan on hoopis midagi muud. Ma olen lausa kuri enda peale. Mitte politseiniku, vaid enda. Miks ma peaks politseiniku peale kuri olema? :)
Nüüd olen hoolsam ja vaatan rohkem ringi.