kas ma usun ise ka seda mida ma tegin? Kas teie usute?
Eile õhtul kell 23:30 astusin ma oma paljaste jalgadega 550 kraadistele tulipunastele söetükkidele. Jah, võtsin jalast sokid ja saapad ja seisin 4-5 sammulise söeraja ees. Tegelikult oli see päris naljakas kuidas ma sinna ette sattusin...
Räägin teile sellest.
Ma olen teist päeva juba Peep Vainu koolitusel "Saavutama õppimine". Eile kui ma siia sõitsin siis mõtlesin tükk aega sellele, et see ei saa olla individuaalne koolitus. Saalis on peale minu veel 449 inimest, kes kõik tahavad teada mida nemad tegelikult tahavad? Ja muidugi mina! Ma ei teadnud eile hommikul mida ma tahan. Täna kui olen siin teist päeva - MA TEAN!
eile rändasin nende inimestega koos minevikus ja vaatasime tulevikku. See teema oli mulle rohkem "altkulmu vaatamise " teema. Mingi kunstiinimeste ja hullukeste värk. Ei ole see nii, Triin! Ei ole! See on võimalik juhtuma iga inimesega. Ja see juhtus eile ka minuga. Ja juhtus nii, et mul olid silmad kinni ja pisarad voolasid iseenesest. Õnnest, kurbusest...joovastusest! Ma ei oskagi seda tunnet tegelikult kirjeldada.
Peep ütles, et ta ei ole koolitusguru...ta on Sõber! Jah, ta on sõber. Hea sõber.
Ma tahtsin kohe kõigiga oma kogetut jagada...kuid kell oli nii hiline. Meie koolitus lõppes kell 00:00...wow, eks? Ja algas eile kell 11:00 Ma tean, et mina pole kunagi nii pikal koolitusel osalenud. Kas sina oled?
Kui üldosa oli läbi, läksime me kõik õue. Õues ootas meid neli rida söeradasid ja umbes 20 ergutajat, kes olid Vainu teamist. Seal nad seisid. Ma mõtlesin endamisi, et kas nemad on seal kõndinud? kas nemad on oma villid saanud? kas nad üldse said ville? Mis värk selle III astme põletusega on? Mis märjast liivast inimesed räägivad..."JEssas...need söed on punased ja kui ma oma mantliga neile piisavalt lähedale seisan lähen ma põlema! Ja te ütlete, et me hakkame siin kepslema ja üle jalutama? " NO WAY!
Otsustasin, et olen siis kenasti üks ergutajatest. Seda ma oskan hästi. " Jah!, Jah!, Jah!...!"
Minu ees seisis umbes 3 inimest. Ma ergutasin neid ja järsku küsis minu ees seisev mees minu käest, et kas ma olen valmis. Valmis? Mis valmis?....Appii...mis valmis, mees? Appi, ma olen jah valmis! ruttu võtsin jalast ära saapad ja sokid, asetasin need kenasti söeraja kõrvale maha ja nii ma seal siis seisin. Kuulsin süte sisinat. Jessake! Mida te tahate saada minu käest praegu?
"Kas sa oled valmis? Märg liiv, märg liiv...jah! Jah! Jah!"....ja korraga olin ma süte peal. Kergelt soe. Ma ei oskagi seda tunnet kirjeldada. Märg liiv? Jah? :) Pigem märg tuhk, sest see oli nii pehme. Ja hops juba teine ots. I DID IT! Hell jeaaah!
Ma tahan ruttu helistada...ma tahan ruttu seda tunnet jagada!
Õhtul kodus oli mul talla alt valus. Mul oli seal pisike valge laik. Peep ütles selle kohta kuum suudlus. Oi kuidas ma seda suudlust armastan! Oleks, et ta jääkski mulle sinna alles. Et ma saaksin seda alati vaadata ja mõelda kui vapper ma eile õhtul olin.
Ma suutsin eile õhtul kõik need inimesed kuskile aia taha ära panna, kes on mulle halvasti öelnud. Ma tegutsesin vapralt vaatamata oma hirmutundele.
Ma ei taha enam kunagi neile inimestele mõelda. Nad võtavad minu energiat. Ma ei taha neid enda juurde enam. Ma lasin neist lahti. Nende arvamus ei ole mulle tähtis enam...Mind ei huvita see mida ütleb keegi teine. Ma olen ise...mina tegutsen. Ja kui ma oln valesti tegutsenud siis analüüsin ja proovin uuesti. Aga ma ei lase end enam kunagi mõjutada nii, et see minu energiat sööks...EI!
MA OLEN VAPPER TÜDRUK ja MUL ON EESMÄRGID!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar