Eile lõppes minu koolitus. Tee Pärnust Tallinnasse oli väga halb. Pime ja libe. Hoidsin kramplikult mõnel hetkel roolist kinni kui 3 suurt kaubikut mulle oma supertuledega vastu sõitsid.
Mingil hetkel sai mu klaasipuhastusvedelik otsa ja ma olin sunnitud tegema Statoilis peatuse ja seda juurde ostma.
Leidsin siis poest vedeliku, mis sobis. LÄksin välja ja ups! Kuidas ma saan Heleni auto kapoti lahti? Muidugi peale igasugu kange kangutades otsustasin oma kallile helistada. Tema abiga leidsin õige kangi ja kapott tegi selle kapottidele omase hääle. Sikutan, sikutan, aga ikka lahti ei saa. Kaugemalt nägi mind üks noormees ja tuli mulle appi. Ta avas kapoti, võttis minu käest klaasipuhastusvahendi , avas korgi, kuhu see käib ja valas sisse. Siis sulges korgi ja sulges kapoti. Ütlesin talle, et nii hea on kui on ikka häid inimesi olemas, mispeale vastas tema mulle, et "jah, me olime ka koolitusel koos!" Miks ma teda varem ei näinud. Ta tundus väga tore inimene. Sõitsin kohe hea tujuga kodupoole.
Jõudsin kenasti Tallinnasse. Kodus ootas mind minu kallis. Loodan, et ka Peep Vain jõudis kenasti õigeks ajaks Tallinnasse tantsutrenni. :)
Otsustasime oma tähtsa kuupäeva puhul endale natukene midagi head pakkuda. Läksime sushit sööma. Samalajal sain ma talle rääkida kõigest mõnusast mida ma kogesin koolitusel....
Sellest, mis see koolitus minuga tegelikult tegi...räägin ma mõni teine päev...
Kodus on hea olla. Oma voodis on hea magada...kalli kaisus on nii hea! Armastus on hea!
Olgu veel öeldud niipalju, et eile kui olin aru saanud, mis minuga on toimunud ja seda ka teistele rääkinud astus lõunapausil minu juurde naine. Täiesti võõras naine ja tahtis mind kallistada. Lihtsalt kallistada...ja mulle edu soovida.
Häid inimesi on tegelikult palju meie ümber...ja mõnikord tulevad nad ise meie juurde.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar